Kõikide tegude eest, mis on põhjustanud valu ja kahju siin maailmas ja kogu olemasolus – mis tahes olenditele ja mis tahes tasanditel, hõlmates nii inimesi kui ka kõiki teisi olendeid, olenemata sellest, kas nad olid kahju tekitajad või kannatajad:
Saagu kogu minevikust tänaseni kogunenud põhjuste ja tagajärgede ahel iga olendirühma vahel täielikult andestusega vabaks, ilma et see jääks kinni meelde või südamesse.
Saagu kõik vabaks. Olgu kõik lõpetatud ja andestatud. Olgu see läbi.
Pärast andestuse palumist ja andmist lõpeta ka emotsionaalne järelkaja – ära jää sellesse enam kinni, ära korda seda enam oma mõtetes.
Kõige olulisem on mitte lasta emotsionaalsel koormal matta enda alla oma vaimu ja hinge – olgu selleks kättemaksuiha, viha, vaen, soov hävitada, mis tahes eelarvamused või sisemine tõrjuv hoiak kõige suhtes. Ära lase ühelgi teemal ega probleemil jääda meelde ja südamesse pidama, sest see ei too midagi head.
Anna andeks ja lase lahti igast asjast ning tee sellele samal hetkel ka lõpp. Too sellesse selgust ja valgust. Ära ketra seda edasi.
Vabasta igasugune emotsionaalne koorem iseenda ja kõige olemasoleva suhtes, nii inimeste kui ka teiste olendite suhtes, tegemata erandeid selle vahel, kas omavaheline side tundub hea või halb. Lõpeta haiget tegemine ja kahjustamine
Kui oled andestanud, tee sellele asjale ka lõpp ning too endasse selgust ja helgust. Siis ei kandu edasi ükski emotsionaalne koorem ei iseenda, kõige olemasoleva ega inimeste ja teiste olendite suhtes.
Vabasta kogu tegude ja tagajärgede ahel – nii hea kui ka halb – ilma ühegi erandita! Anna kõik vabaks.
Kui te suhestute üksteisega emotsionaalse laengu ja klammerduvate kavatsuste kaudu – olgu need siis head või halvad –, on see ikkagi üks segane ja korduv nõiaring. See ei ole puhas. See toodab olemasolusse vaid uusi põhjuseid, tagajärgi ja raskusi.
Asi tuleb osata lõpuni viia. Tuleb osata peatada iha, peatada pettekujutlustest sündinud klammerdumine ja peatada teadmatus.
Suhestuda tuleb ilma sellesse takerdumata, ilma end sellega samastamata: vaibumine kohtub vaibumisega, klammerdumatus kohtub klammerdumatusega – lihtsalt vastastikune lahtilaskmine ja asi ongi lõppenud.
Kui oled asja vabaks andnud, ära pööra sellele emotsionaalsele järelkajale enam tähelepanu. Ära toida seda edasi. Seda nimetatakse täielikuks vabanemiseks – vabanemiseks koormast ja meele loodud ahelatest. Ära kanna neid endaga kaasas elust elusse.
Ja ära tee haiget ega kahjusta, sest kahjustamine on jäme ja raske koorem – olgu see siis tunnete, mõtete ja meele kaudu, sõnade ja kõne kaudu või füüsilise käitumise ja tegude kaudu. Lihtsalt ära tee haiget.
Kui kahju on juba tehtud, loob see eesootavaid raskusi; sa sead iseendale lõksu, kuhu hiljem ise sisse astud. Sellest sünnivadki kõik tegevuse tagajärgedest tulenevad hädad.
Ära isegi mõtle halba. Aga kui see on juba juhtunud – sest harjumused ja sügavale juurdunud mustrid on kord juba sellised –, mida siis teha? Lihtsalt anna andeks ja lase lahti. Otsusta teadlikult lahti lasta, et see muster kohe puhtaks pesta.
Ära tee haiget. Kõige olulisem on olla valvas ja mitte luua uut koormat, sest tegude tagajärjed ei lange kellelegi teisele kui ainult sellele, kes need lõi.
Kas sa arvad, et meeldimine ei ole haiget tegemine ja kahjustamine? See loob ühise joovastuse ja kire tunde, mis tekitab klammerdumist ja venitab sideme pikaks. Seal, kus on meeldimine, tekib ka mittemeeldimine.
Suur osa omavahelisest haiget tegemisest, ründamisest, hävitamisest ja löömisest tuleneb just meeldimisest ja pimedast klammerdumisest. Kui asjad ei lähe nii, nagu meeldib, ja kui ei saada seda, mille külge klammerdutakse, järgnevadki hävitamine ja üksteisele haiget tegemine. Selliseid olukordi on tohutult palju.
Seepärast võib öelda, et kahjustamine algab juba hetkest, mil hakkad klammerduma tunnete, mälestuste, mõtete ja kõige muu külge. See ongi kahjustamise algus läbi klammerdumise. Ka siis, kui tekib soov, iha või tahtmine millegi järele, on kahjustamine juba alanud. See ei ole enam puhtuse kohtumine puhtusega ega vaibumise kohtumine vaibumisega, vaid enese samastamine.
Kui puudub tõeline kahjustamine, saab kõik läbi ja täielik vabadus on kohe siinsamas. Kui sa ei jää millegi külge rippuma ega iseendasse kinni, on asi lõpetatud – täielik vaibumine ja rahu on kohe käes.
Tavaliselt peetakse kahjustamiseks ainult võitlemist, haavamist, hävitamist ja elu võtmist. Arvatakse, et ainult see on halb. Sa ei pane tähelegi, et isegi rahulolu- ja armastustunne võivad olla üks kahjustamise vorme. Sa ei teadvusta seda üldse.
Isegi väike pime klammerdumine – olgu see oma keha, hinge, tunnete, mõtete või emotsioonide külge – on juba iseendale haiget tegemine. Ja kui klammerdud välistesse asjadesse, kahjustad ka neid.
Kas sa tõesti ei märka, et igaüks meist on omamoodi hävitaja ja vägivallatseja, kes teeb üksteisele pidevalt haiget? Sa ei teadvusta seda.
Inimesed õpivad ja uurivad lõputult – teadmisi, millel pole otsa ja mis klammerduvad teadmiseks olemise külge. Seegi loob samasugust koormat ja on üks kahjustamise viise. Ära tee haiget. Isegi pisike klammerdumine on juba kahjustamine. Kas sa tead, et klammerdumine on kannatus?
Teadmine, mis klammerdub iseenda külge, muutub arvamusteks, mis joovastavad inimesi ja ühiskonda. See, mida peetakse tarkuseks, muutub omamoodi kahjustamiseks, pannes inimesed teadmistest sõltuvusse. See on teadmine, mis ei lõika läbi iseennast ega peata pettekujutlusi, mis teadmiste peale ladestuvad. See tekitab harjumuse mõtteid, arvamusi ja tähendusi lõputult edasi kedrata. Ja see on kannatus.
Andestus ja lahtilaskmine on olemas selleks, et lõpetada sidemed selle nõiaringiga ning kõigi olenditega igal tasandil. Andestuse andmine ja palumine kahandab kogu uhkust ja ego. Äärmuslik pettekujutlus, iha ja klammerdumine, mis takistavad inimest ennastki, kõik need vähenevad. Kaob igasugune kitsikus, kibedus ja raskustunne meeles ja südames.
Kui inimene oskab andestust paluda ja andeks anda, jõuab kõik lõpule – lõppeb igasugune meele ja südame saastatus. Olgu tegu mis tahes sisemiste takistuste või tunnetega, need kaovad ja toimub puhastumine.
See hõlmab kogu maailma, olemasolu ja ühiskonda – elamist ja kulgemist ilma klammerdumise, takistuste, ummikute, kinnijäämise ja omavaheliste kahtlusteta.
Pole vaja isegi kätt suruda – kui mõlemad pooled suhestuvad teineteisega ilma enese samastamise ja klammerdumiseta, vabanevad mõlemad korraga.