Enne kui ükski lause jõuab kuju võtta, on juba olemas selge kuulmine. See ei küsi nime ega seletust.
Inimene harjub uskuma, et iga kogemus vajab kommentaari – nagu peaks elu kogu aeg enda ees aru andma, mis see on ja kuhu see liigub. Ometi vajub suurem osa sellest kommenteerimisest raskusena õlgadele.
Kui jätad ühe hingetõmbe jagu seletamata, ei juhtu midagi halba. Vastupidi: asjad paistavad nii, nagu nad niigi on, ilma liigse mürata.